kusti emale

Kusti ema on mu kallis sõber juba pikki aastaid. Oleme koos turninud nii kaljudel ja liustikul kui ka tundmatuis linnalabürintides ja me ei olegi seejuures läinud lootusetult riidu ning vandunud et: ei iial enam, sinuga ma reisima ei lähe! Kahjuks ei ole meil veel niipeagi lootust, sest "rännumeestest sirgusid emad" ja meie poisiklutikesed on veel pisikesed, mistõttu tühipaljas tööl käiminegi nõuab kombineerimist. Lootust ei tohi aga kaotada.

Seniks meisterdasin sõbrale vonklevate rännuteedega kaunistet salli, las ajab reisutuhina peale. (Modelliks on selle toote puhul taas mu õde aka tädi Kukkel).

lindude imeline ilm

Täna tahaksin tutvustada kunstnikku, kes võrratult ühendab oma töödes viltimise ja tikkimise. Renee Harris tõestab, et maalimiseks pole tarvis pintslit ega värvipurke. Ta jutustab muinasjutulisi lugusid võrratutest lindudest.

kolmas silm

Sellesinatse viltimiskatsetuse eesmärgiks oli proovida nii kontrastseid toonivaheldusi, kui ka sujuvamaid gradatsioone. Toonide sulandumine on märgviltimise puhul palju hõlpsamini tehtav kui selgete piirjoonte saavutamine, samas leidsin netist soomlanna Karoliina Arvilommi kaunid tekstiilid, mille puhul tundub lausa uskumatu, et viltimisnõela kasutatud ei ole. Täpseid juhiseid sääraste esemete valmistamiseks pole ma veel leidnud, kuid minu mõistmist mööda on tegu erinevate detailide eelviltimisega.

Viltisin ka oma taiese keskosa mõnda aega eraldi ja püüdsin selle hiljem ühendada raamiva heledama osaga. Ühendus jäi kahjuks pisut ebaühtlane, mispeale võtsin ikkagi välja nõela ning viltisin õhematesse kohtadesse lisaks. Sattusin aga hoogu ning peagi tekkisid mu pildile kiired ja ristimärgid, justkui oleks neil mingi oma plaan.

Lõpetuseks lasin pesumasinal kogu pilti veel pisut ühtlasemaks vanutada. Algne suurus oli ca 70x70 cm ja pärast kõiki viltimisi jäi järele umbes 40x40 cm.

Mulle tundus et see silm lausa igatseb meie tegemiste ühe valvata ning ma riputasin ta esikuseinale (täpsemalt: lõin kahest nurgast naelaga seina :) Tundub, et silm on rahul ja meie elu on samuti rööbastel!

sall emmele

Sellise salli tõi päkapikk tänavu mu emmele. Nuno-viltimise ehk siis kangaga kokku viltimise abil valmistatud rõivatüki põhjaks on õhuke siidshifoon ja mustriks villast heiet ning lõnga. Lõpuks puistasin veidi pärleid ka sekka ja valmis saigi.

ükssarvik

Ühel sügisesel laupäeval oli mul tore võimalus õppida viltimist Tallinna Rahvaülikoolis Liina Veskimägi-Iliste käe all. Teemaks oli vildist müts ja minu oma sai sisemisel küljel rohelisekirju ja rohelise sarvega.

Aega kulus koos sissejuhatava jutu ja muidu uudistamisega 4 tundi. Minu müts selle ajaga päris valmis ei saanud, sest selgus et valge vill kippus värvitud villaga võrreldes aeglasemalt tegija kätele alluma, ehk siis vajas pikemalt masseerimist. Viskasin märja mütsihakatise kilekotti ja tegin lõpliku vanutamise kodus.

Praktilisest vaatepunktist sel sarvel ju suurt väärtust pole, ukseauku jääb kinni ja autosse ei mahu hoopiski aga tänu sarvele ilmnes mütsil väga tarvilik lisaväärtus – ideaalne kohvikannusoojendaja presskannu puhul :) Selleks me mütsi praegu kasutamegi.
Pean plaani välimisele küljele nõelaga veel mingeid mustreid viltida, nii harjutamise mõttes.

samblast sall

Umbes aasta tagasi veeretasin käes erinevaid lõngakerasid ja mõtlesin, et tahaks kuidagi niiviisi heegeldada, et mingeid reegleid ega mustreid polekski. Et nagu parasjagu torust tuleb...

Miskit asjalikku neist katsetustest tol hetkel välja ei tulnud aga nagu ma varemgi olen täheldanud– kui sul tekib mingi küsimus, siis peagi jalutab su juurde ka vastus.

Ei möödunudki palju aega ja vaikselt hakkasin leidma põhjatust internetist vihjeid vabastiilis heegelduse kohta. Päris tõsiseks läks asi hetkel, kui sattusin Manni sallidele ja armusin esimesest pilgust...

See samblatoonides sall on mu esimene vabaheegeldus ja tore äratundmine, et käsitööd ei tasu alati pressida lõigete ja silmustelugemise surve alla. Salli põhjaks on valgest Novita Woolist heegeldatud 10 karikakramotiivid ja nende peal looklemas kinnissilmuste või sammastena 5 erineva tooni, jämeduse ja karvasusega lõnga.

esimene pääsuke

See au kuulugu mu esimesele omavalmistatud käekotile. Koti puhul on kasutatud mulle kõige enam meeldivaid tehnikaid, ehk siis heegeldamist ja viltimist (vanutamist). Valmis sai ta tänavu suvel.

Heegeldasin koti villaheidest, alustades koti põhjast. Kurvika kuju saavutasin erineva suurusega heegelnõelu kasutades. Kaunistuse heegeldasin kollase heidega ja seejärel vanutasin sooja vee ja seebi abil koti veidi toekamaks ja pisut karvaseks. Harrietist pärit kotisangad on mugavad, sest võimaldavad kasutada kotti ka üleõla kantavana.