Ühel sügisesel laupäeval oli mul tore võimalus õppida viltimist Tallinna Rahvaülikoolis Liina Veskimägi-Iliste käe all. Teemaks oli vildist müts ja minu oma sai sisemisel küljel rohelisekirju ja rohelise sarvega.
Aega kulus koos sissejuhatava jutu ja muidu uudistamisega 4 tundi. Minu müts selle ajaga päris valmis ei saanud, sest selgus et valge vill kippus värvitud villaga võrreldes aeglasemalt tegija kätele alluma, ehk siis vajas pikemalt masseerimist. Viskasin märja mütsihakatise kilekotti ja tegin lõpliku vanutamise kodus.
Praktilisest vaatepunktist sel sarvel ju suurt väärtust pole, ukseauku jääb kinni ja autosse ei mahu hoopiski aga tänu sarvele ilmnes mütsil väga tarvilik lisaväärtus – ideaalne kohvikannusoojendaja presskannu puhul :) Selleks me mütsi praegu kasutamegi.
Pean plaani välimisele küljele nõelaga veel mingeid mustreid viltida, nii harjutamise mõttes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar