Nuno lugu sai minu jaoks alguse üsna hiljuti. Kui ma suvel viltimist avastades endale mütsiviltimise kursuse leidsin, siis hakkas mulle silma ka Piret Valgu nuno-vildi koolitus ja suvises uimerdamises mõtlesin, et mis see kaks kursust siis ikka ära ei ole. Kui hilissügis kätte jõudis, pidin küll vahel kurve kahel rattal võtma aga nuno-kursus sai käidud ja tulemused ärkavad mu öiste viltimistuuride ajal vannitoa põrandalt põnevale elule.
Viltimise ja eriti erinevate materjalide kokkuviltimise juures vaimustab mind just üllatusmoment: peaaegu mitte kunagi ei või päris viimase vindini ette ennustada, milline asi lõpuks välja tuleb (eriti algajana). Nii ei pruugi see olla sobilik tehnika neile, kes väga üllatusi ei oota :) See muide tuli välja ka kursusel, kus taiesed vahel tegijaile vimkasid viskasid. Aga tsiteerides klassikuid – igast defektist võib tekitada efekti...
Kursusel oli vahvaks asjaks (lisaks sümpaatsele juhendajale ja toredale õppurite seltskonnale) see, et nuno-vilt on väga tegija nägu, minu meelest rohkem kui mõni teine käsitööliik. Mõne tööd tulid õrnad kui udu ja minu omad näiteks pigem tugevamad ja faktuursemad aga eks ma algul tundsin õrnemate materjalide vastu ka veidi aukartust. Nelja koolituspäeva lõpetuseks panime proovitööd üles ja pilt oli ikka väga kirju.
Innustununa olen ise edasi mässanud ja nii mõnigi sall on valmis saanud. Lisaks padi ja nipet-näpet. Hetkel on mul probleeme vaid kaamose käes pildistamisega, sest tubased pildid tulevad ikka jube hambutud. Need sallid on aga juba minu juurest edasi rännanud nii et paremat jäädvustamisaega oodata kah ei saa :)
