vannimütsiga külmalaines

Mäletate ju neid uhkeid lilledega vannimütse, millega peenemad prouad vanasti pesuruumides patseerisid. Mulle tulid need kohe meelde, kui mu uus peakate ilmet hakkas võtma. Tegin nimelt eelmiseks suusahooajaks jopega klappiva musta-rohe-triibulise "perus-pipo" aga tänavu tundus see tiba suurevõitu ja igav kah. Tahtsin saada miskit veidi skulpturaalsemat :) Heegeldasin siis kahes kihis volange pipole peale ja tuligi... vannimüts.

Käisin mütsi ka kohe suusakuurortis tuulutamas ja asi täitsa toimis (loe: pidas tuult ja hoidis sooja). Radadele ma teda ei lasknud, sest ettevaatliku inimesena eelistan ikka kiivrit -- katkikukutud luud-kondid paraneksid ju enamasti ikka millalgi ära aga kohe kuidagi ei tahaks mingi käbara pärast hiljem kogu elu rumalat juttu ajada.

p.s. Täpsemat õpetust selle mütsi tegemisest saate lugeda Harrieti blogist. Laenutasin neile oma mütsi, sest neil on nii kaunis modell ;)

lume ootus

Talve ärajäämine hakkab üha süngemaks ja porisemaks tegelikkuseks saama ning selle jubeda tundega võitlemise käigus leidsin pildi ühest valgest sallist. Selle salli puhul proovisin ära (tänu valge lõnga jääkidele)värvivaese vabaheegelduse ning pidin nentima, et valgel ja valgel on väga palju vahet ja mängima hakkab hoopis enam läige, faktuur, valgus ja vari.

Absoluutselt teemavälise vahemärkuse korras olgu nenditud, et inimese nägemine võib küll olla piiratud ja subjektiivne, kuid ületab enamuse planeedi teiste asukate visuaalse taju võimed ühes kindlas alas: inimene suudab eristada tunduvalt enam ühe tooni varjundeid (erinevaid heletumeduse astmeid).

kusti emale

Kusti ema on mu kallis sõber juba pikki aastaid. Oleme koos turninud nii kaljudel ja liustikul kui ka tundmatuis linnalabürintides ja me ei olegi seejuures läinud lootusetult riidu ning vandunud et: ei iial enam, sinuga ma reisima ei lähe! Kahjuks ei ole meil veel niipeagi lootust, sest "rännumeestest sirgusid emad" ja meie poisiklutikesed on veel pisikesed, mistõttu tühipaljas tööl käiminegi nõuab kombineerimist. Lootust ei tohi aga kaotada.

Seniks meisterdasin sõbrale vonklevate rännuteedega kaunistet salli, las ajab reisutuhina peale. (Modelliks on selle toote puhul taas mu õde aka tädi Kukkel).

samblast sall

Umbes aasta tagasi veeretasin käes erinevaid lõngakerasid ja mõtlesin, et tahaks kuidagi niiviisi heegeldada, et mingeid reegleid ega mustreid polekski. Et nagu parasjagu torust tuleb...

Miskit asjalikku neist katsetustest tol hetkel välja ei tulnud aga nagu ma varemgi olen täheldanud– kui sul tekib mingi küsimus, siis peagi jalutab su juurde ka vastus.

Ei möödunudki palju aega ja vaikselt hakkasin leidma põhjatust internetist vihjeid vabastiilis heegelduse kohta. Päris tõsiseks läks asi hetkel, kui sattusin Manni sallidele ja armusin esimesest pilgust...

See samblatoonides sall on mu esimene vabaheegeldus ja tore äratundmine, et käsitööd ei tasu alati pressida lõigete ja silmustelugemise surve alla. Salli põhjaks on valgest Novita Woolist heegeldatud 10 karikakramotiivid ja nende peal looklemas kinnissilmuste või sammastena 5 erineva tooni, jämeduse ja karvasusega lõnga.

esimene pääsuke

See au kuulugu mu esimesele omavalmistatud käekotile. Koti puhul on kasutatud mulle kõige enam meeldivaid tehnikaid, ehk siis heegeldamist ja viltimist (vanutamist). Valmis sai ta tänavu suvel.

Heegeldasin koti villaheidest, alustades koti põhjast. Kurvika kuju saavutasin erineva suurusega heegelnõelu kasutades. Kaunistuse heegeldasin kollase heidega ja seejärel vanutasin sooja vee ja seebi abil koti veidi toekamaks ja pisut karvaseks. Harrietist pärit kotisangad on mugavad, sest võimaldavad kasutada kotti ka üleõla kantavana.