sall emmele

Sellise salli tõi päkapikk tänavu mu emmele. Nuno-viltimise ehk siis kangaga kokku viltimise abil valmistatud rõivatüki põhjaks on õhuke siidshifoon ja mustriks villast heiet ning lõnga. Lõpuks puistasin veidi pärleid ka sekka ja valmis saigi.

ükssarvik

Ühel sügisesel laupäeval oli mul tore võimalus õppida viltimist Tallinna Rahvaülikoolis Liina Veskimägi-Iliste käe all. Teemaks oli vildist müts ja minu oma sai sisemisel küljel rohelisekirju ja rohelise sarvega.

Aega kulus koos sissejuhatava jutu ja muidu uudistamisega 4 tundi. Minu müts selle ajaga päris valmis ei saanud, sest selgus et valge vill kippus värvitud villaga võrreldes aeglasemalt tegija kätele alluma, ehk siis vajas pikemalt masseerimist. Viskasin märja mütsihakatise kilekotti ja tegin lõpliku vanutamise kodus.

Praktilisest vaatepunktist sel sarvel ju suurt väärtust pole, ukseauku jääb kinni ja autosse ei mahu hoopiski aga tänu sarvele ilmnes mütsil väga tarvilik lisaväärtus – ideaalne kohvikannusoojendaja presskannu puhul :) Selleks me mütsi praegu kasutamegi.
Pean plaani välimisele küljele nõelaga veel mingeid mustreid viltida, nii harjutamise mõttes.

samblast sall

Umbes aasta tagasi veeretasin käes erinevaid lõngakerasid ja mõtlesin, et tahaks kuidagi niiviisi heegeldada, et mingeid reegleid ega mustreid polekski. Et nagu parasjagu torust tuleb...

Miskit asjalikku neist katsetustest tol hetkel välja ei tulnud aga nagu ma varemgi olen täheldanud– kui sul tekib mingi küsimus, siis peagi jalutab su juurde ka vastus.

Ei möödunudki palju aega ja vaikselt hakkasin leidma põhjatust internetist vihjeid vabastiilis heegelduse kohta. Päris tõsiseks läks asi hetkel, kui sattusin Manni sallidele ja armusin esimesest pilgust...

See samblatoonides sall on mu esimene vabaheegeldus ja tore äratundmine, et käsitööd ei tasu alati pressida lõigete ja silmustelugemise surve alla. Salli põhjaks on valgest Novita Woolist heegeldatud 10 karikakramotiivid ja nende peal looklemas kinnissilmuste või sammastena 5 erineva tooni, jämeduse ja karvasusega lõnga.

esimene pääsuke

See au kuulugu mu esimesele omavalmistatud käekotile. Koti puhul on kasutatud mulle kõige enam meeldivaid tehnikaid, ehk siis heegeldamist ja viltimist (vanutamist). Valmis sai ta tänavu suvel.

Heegeldasin koti villaheidest, alustades koti põhjast. Kurvika kuju saavutasin erineva suurusega heegelnõelu kasutades. Kaunistuse heegeldasin kollase heidega ja seejärel vanutasin sooja vee ja seebi abil koti veidi toekamaks ja pisut karvaseks. Harrietist pärit kotisangad on mugavad, sest võimaldavad kasutada kotti ka üleõla kantavana.

kui enam ilma ei saa hakkama, siis ...

Võõristasin veebis päeviku pidamist küll veidi, kuid ometi leidsin selle olevat mugavaima viisi oma tite kasvamise kroonika tarvis. Ja nende tuttavate elu, kes samamoodi pisiperele pühendudes, enam ammugi kohvitassi ääres jutu veeretamiseks aega ei leia, on tänu bloogimisele lähedane ja põnev.
Lisaks mõnele toredale pereblogile olen leidnud väga palju huvitavat ka käsitöö blogidest ning mida aeg edasi, seda enam olen tundnud, et mu oma kätega tehtud asjakesed, vääriksid samuti pisut jäädvustamist. Tihti on nad minu juures ju vaid viivu – selle magusa aja, mil kellelegi näiteks kingitust meisterdan – ja samas tunnen nendega kummalist kokkukuulumist ka palju hiljem. Siis kui kallis kingisaaja loodetavasti juba salli kaela on sättinud :)
Peale selle leidub interneti avarustes palju põnevat, mida vahel uuesti ja põhjalikumalt vaataks või teistelegi soovitaks. Ka sellise info säilitamiseks on netipäevik mugav võimalus.
Eriti suureks lemmikuks ja inspiratsiooniallikaks on mulle olnud Manni blogi. Tänusõnad talle supertöö eest! Õnneks on ta lati nii kõrgele seadnud, et ülejala blogi teha oleks suisa piinlik.