lume ootus

Talve ärajäämine hakkab üha süngemaks ja porisemaks tegelikkuseks saama ning selle jubeda tundega võitlemise käigus leidsin pildi ühest valgest sallist. Selle salli puhul proovisin ära (tänu valge lõnga jääkidele)värvivaese vabaheegelduse ning pidin nentima, et valgel ja valgel on väga palju vahet ja mängima hakkab hoopis enam läige, faktuur, valgus ja vari.

Absoluutselt teemavälise vahemärkuse korras olgu nenditud, et inimese nägemine võib küll olla piiratud ja subjektiivne, kuid ületab enamuse planeedi teiste asukate visuaalse taju võimed ühes kindlas alas: inimene suudab eristada tunduvalt enam ühe tooni varjundeid (erinevaid heletumeduse astmeid).

veel veidi nuno salle

Nuno lugu sai minu jaoks alguse üsna hiljuti. Kui ma suvel viltimist avastades endale mütsiviltimise kursuse leidsin, siis hakkas mulle silma ka Piret Valgu nuno-vildi koolitus ja suvises uimerdamises mõtlesin, et mis see kaks kursust siis ikka ära ei ole. Kui hilissügis kätte jõudis, pidin küll vahel kurve kahel rattal võtma aga nuno-kursus sai käidud ja tulemused ärkavad mu öiste viltimistuuride ajal vannitoa põrandalt põnevale elule.

Viltimise ja eriti erinevate materjalide kokkuviltimise juures vaimustab mind just üllatusmoment: peaaegu mitte kunagi ei või päris viimase vindini ette ennustada, milline asi lõpuks välja tuleb (eriti algajana). Nii ei pruugi see olla sobilik tehnika neile, kes väga üllatusi ei oota :) See muide tuli välja ka kursusel, kus taiesed vahel tegijaile vimkasid viskasid. Aga tsiteerides klassikuid – igast defektist võib tekitada efekti...

Kursusel oli vahvaks asjaks (lisaks sümpaatsele juhendajale ja toredale õppurite seltskonnale) see, et nuno-vilt on väga tegija nägu, minu meelest rohkem kui mõni teine käsitööliik. Mõne tööd tulid õrnad kui udu ja minu omad näiteks pigem tugevamad ja faktuursemad aga eks ma algul tundsin õrnemate materjalide vastu ka veidi aukartust. Nelja koolituspäeva lõpetuseks panime proovitööd üles ja pilt oli ikka väga kirju.

Innustununa olen ise edasi mässanud ja nii mõnigi sall on valmis saanud. Lisaks padi ja nipet-näpet. Hetkel on mul probleeme vaid kaamose käes pildistamisega, sest tubased pildid tulevad ikka jube hambutud. Need sallid on aga juba minu juurest edasi rännanud nii et paremat jäädvustamisaega oodata kah ei saa :)

kusti emale

Kusti ema on mu kallis sõber juba pikki aastaid. Oleme koos turninud nii kaljudel ja liustikul kui ka tundmatuis linnalabürintides ja me ei olegi seejuures läinud lootusetult riidu ning vandunud et: ei iial enam, sinuga ma reisima ei lähe! Kahjuks ei ole meil veel niipeagi lootust, sest "rännumeestest sirgusid emad" ja meie poisiklutikesed on veel pisikesed, mistõttu tühipaljas tööl käiminegi nõuab kombineerimist. Lootust ei tohi aga kaotada.

Seniks meisterdasin sõbrale vonklevate rännuteedega kaunistet salli, las ajab reisutuhina peale. (Modelliks on selle toote puhul taas mu õde aka tädi Kukkel).

lindude imeline ilm

Täna tahaksin tutvustada kunstnikku, kes võrratult ühendab oma töödes viltimise ja tikkimise. Renee Harris tõestab, et maalimiseks pole tarvis pintslit ega värvipurke. Ta jutustab muinasjutulisi lugusid võrratutest lindudest.

kolmas silm

Sellesinatse viltimiskatsetuse eesmärgiks oli proovida nii kontrastseid toonivaheldusi, kui ka sujuvamaid gradatsioone. Toonide sulandumine on märgviltimise puhul palju hõlpsamini tehtav kui selgete piirjoonte saavutamine, samas leidsin netist soomlanna Karoliina Arvilommi kaunid tekstiilid, mille puhul tundub lausa uskumatu, et viltimisnõela kasutatud ei ole. Täpseid juhiseid sääraste esemete valmistamiseks pole ma veel leidnud, kuid minu mõistmist mööda on tegu erinevate detailide eelviltimisega.

Viltisin ka oma taiese keskosa mõnda aega eraldi ja püüdsin selle hiljem ühendada raamiva heledama osaga. Ühendus jäi kahjuks pisut ebaühtlane, mispeale võtsin ikkagi välja nõela ning viltisin õhematesse kohtadesse lisaks. Sattusin aga hoogu ning peagi tekkisid mu pildile kiired ja ristimärgid, justkui oleks neil mingi oma plaan.

Lõpetuseks lasin pesumasinal kogu pilti veel pisut ühtlasemaks vanutada. Algne suurus oli ca 70x70 cm ja pärast kõiki viltimisi jäi järele umbes 40x40 cm.

Mulle tundus et see silm lausa igatseb meie tegemiste ühe valvata ning ma riputasin ta esikuseinale (täpsemalt: lõin kahest nurgast naelaga seina :) Tundub, et silm on rahul ja meie elu on samuti rööbastel!