viimaseid sooje peakatteid enne suurt suve

Sedapuhku proovisin beežikat "perus-pipot" valge peene mohääriga spiraalselt üle heegeldada, saamaks midagi dekoratiivkapsa stiilis. Välja tuli hoopiski moodsam variant parukast, millega võiks ehk Briti parlamendis esineda.

Tegelikkuses siiski üsna kantav müts, ma sobitasin seda talvel suure villase õlarätiga ja täitsa toimis.

uus kallim

Jutt õige kallis Siuu, flirdin siin jah oma uue kullakesega, kes muuseas sinu oma kaim (EOS 400D). Ütleme nii et tehti pakkumine, millest oli raske keelduda :)

Eks vähe keeruline ju ennast mitme armastuse vahel jagada ole, aga ma olen niikuinii hoogude kaupa toimija, nii et vahepeal vildin ja klõbistan vardaid ja vahepeal otsin kaadrit.

Aparaadist olen küll vaimustuses, mängime siin Kukliga kodustes oludes ja igapäevaste vahenditega glamuur-stuudiot :)

Olen esimeste pildistamiskäikude saaki riputanud ka Nagisse, aga harjutamist/harjumist on veel palju ning loomulikult kerkib mul kohe pulss, kui fototarvete saidile satun, sest eks üht-teist taha ju veel ostmist. Kuna digisensori mõõt kuivatas mu vana hea 24-85 nurga lootusetult kokku, siis hankisin laiemate vaadete tarvis Sigma 10-20 ja olen kole rahul.

oliivid ja kirsid

Pildistamispõud on ometi otsa saanud. Nüüd siis püüan vahepeal valminud kraami jälle välja otsida.

Kõigepealt meisterdasin ma endale vabas vormis heegeldet topi aga ma tegin selle ikka nii vabalt, et ei mahtunud ise enam pärast sisse ära. Ja sellistel puhkudel on ikka tore, kui sul on pisut pisem õde käepärast võtta. Ta on saanud endale ka need kudumid, mis ma kogemata kombel väikseks olen pesnud :)

Top on selline sambla ja kanarbikuhõnguline, veidi mohäärine ja veidi efektlõngaline. Inspiratsiooni sain jaapanlanna Mitsuko Tonouchi töödest, mis on lihtsalt olivalised. Oliivroheliste toonide vastu on mul juba pikemat aega nõrkus, küllap järgneb khaki ja kamuflaaži laine ;)

vahvat vilti

Mu enda tegemiste kajastamine on hetkel pildistamispõua tõttu veidi soikunud, sest kehva kvaliteediga fotot tõrguvad lausa mõlemad käed netti riputamast :) Loodan et asi peagi paraneb...

Seniks imetlege meistrite loomingut. AIKA FELT WORKS nimeliselt lehelt leidsin põnevaid näiteid, kuidas kasutada viltimise juures vanu sahtlipõhja peidetud pitslinikuid.

vannimütsiga külmalaines

Mäletate ju neid uhkeid lilledega vannimütse, millega peenemad prouad vanasti pesuruumides patseerisid. Mulle tulid need kohe meelde, kui mu uus peakate ilmet hakkas võtma. Tegin nimelt eelmiseks suusahooajaks jopega klappiva musta-rohe-triibulise "perus-pipo" aga tänavu tundus see tiba suurevõitu ja igav kah. Tahtsin saada miskit veidi skulpturaalsemat :) Heegeldasin siis kahes kihis volange pipole peale ja tuligi... vannimüts.

Käisin mütsi ka kohe suusakuurortis tuulutamas ja asi täitsa toimis (loe: pidas tuult ja hoidis sooja). Radadele ma teda ei lasknud, sest ettevaatliku inimesena eelistan ikka kiivrit -- katkikukutud luud-kondid paraneksid ju enamasti ikka millalgi ära aga kohe kuidagi ei tahaks mingi käbara pärast hiljem kogu elu rumalat juttu ajada.

p.s. Täpsemat õpetust selle mütsi tegemisest saate lugeda Harrieti blogist. Laenutasin neile oma mütsi, sest neil on nii kaunis modell ;)

lume ootus

Talve ärajäämine hakkab üha süngemaks ja porisemaks tegelikkuseks saama ning selle jubeda tundega võitlemise käigus leidsin pildi ühest valgest sallist. Selle salli puhul proovisin ära (tänu valge lõnga jääkidele)värvivaese vabaheegelduse ning pidin nentima, et valgel ja valgel on väga palju vahet ja mängima hakkab hoopis enam läige, faktuur, valgus ja vari.

Absoluutselt teemavälise vahemärkuse korras olgu nenditud, et inimese nägemine võib küll olla piiratud ja subjektiivne, kuid ületab enamuse planeedi teiste asukate visuaalse taju võimed ühes kindlas alas: inimene suudab eristada tunduvalt enam ühe tooni varjundeid (erinevaid heletumeduse astmeid).

veel veidi nuno salle

Nuno lugu sai minu jaoks alguse üsna hiljuti. Kui ma suvel viltimist avastades endale mütsiviltimise kursuse leidsin, siis hakkas mulle silma ka Piret Valgu nuno-vildi koolitus ja suvises uimerdamises mõtlesin, et mis see kaks kursust siis ikka ära ei ole. Kui hilissügis kätte jõudis, pidin küll vahel kurve kahel rattal võtma aga nuno-kursus sai käidud ja tulemused ärkavad mu öiste viltimistuuride ajal vannitoa põrandalt põnevale elule.

Viltimise ja eriti erinevate materjalide kokkuviltimise juures vaimustab mind just üllatusmoment: peaaegu mitte kunagi ei või päris viimase vindini ette ennustada, milline asi lõpuks välja tuleb (eriti algajana). Nii ei pruugi see olla sobilik tehnika neile, kes väga üllatusi ei oota :) See muide tuli välja ka kursusel, kus taiesed vahel tegijaile vimkasid viskasid. Aga tsiteerides klassikuid – igast defektist võib tekitada efekti...

Kursusel oli vahvaks asjaks (lisaks sümpaatsele juhendajale ja toredale õppurite seltskonnale) see, et nuno-vilt on väga tegija nägu, minu meelest rohkem kui mõni teine käsitööliik. Mõne tööd tulid õrnad kui udu ja minu omad näiteks pigem tugevamad ja faktuursemad aga eks ma algul tundsin õrnemate materjalide vastu ka veidi aukartust. Nelja koolituspäeva lõpetuseks panime proovitööd üles ja pilt oli ikka väga kirju.

Innustununa olen ise edasi mässanud ja nii mõnigi sall on valmis saanud. Lisaks padi ja nipet-näpet. Hetkel on mul probleeme vaid kaamose käes pildistamisega, sest tubased pildid tulevad ikka jube hambutud. Need sallid on aga juba minu juurest edasi rännanud nii et paremat jäädvustamisaega oodata kah ei saa :)